Thursday, April 23, 2009

Võõrsõnad
Postimees 17. aprillil 2009
Jelena Skulskaja arvamus „Tõest üksi meile ei piisa...“

A
Anestesioloog- anestesioloogiaga tegelev teadlane; eriarst narkoosi alal.
Apaatia- osavõtmatus, ükskõiksus, kiretus, loidus.
Autor- isik, kes on loonud kirjandus-, kunsti-, teadus-, tehnilise või muu teose (jutustuse, pildi, leiutise, projekti jne.)

D
Diagnoos- meditsiinis haiguse ja selle iseloomu määramine haige igakülgse uurimise põhjal; bioloogias taimede ja loomade süstemaatiliste rühmituste põhitunnuste teaduslik kirjeldus nende rühmituste eristamise ja määramise otstarbel.
Doktor- kõrgeim teaduslik kraad; kõnekeeles arst.
Džungel- soine bambus- ja kõrkjarikas võsamets Gangese suudmealal ja Himaalaja jalamil; üldse troopiline raskesti läbitav ürgmets väänkasvude ja ronitaimedega.

E
Empaatia- osadustunne, mõistev suhtumine teistesse inimestesse.

F
Fantoom- viirastus, pettekuju, õudust tekitav kangelane filmides ja koomiksites.
Film- õhuke läbipaistev painduv tselluloosileht valgustundliku kihiga, filmilint. Kasutatakse kinoülesvõtete valmistamiseks ja fotograafias.

G
Geniaalne- geeniuse andekusega, suurvaimule omane; loomeandeline; erakordselt vaimukas.

H
Hüsteeriline- hüsteeria all kannatav; hüsteeriasse puutuv.

K
Komeet- sabatäht, aeg-ajalt taevavõlvile ilmuv taevakeha, milles või mõnikord eristada pead ja pikka Päikesest eemalepööratud saba.

L
Labor e laboratoorium- erisisseseadetega asutus või ruum teaduslike või õppekatsete sooritamiseks, tehnoloogiliste protsesside või materjalide proovimiseks, analüüsideks või preparaatide valmistamiseks.

O
Onkoloog- kasvajaid käsitlev arst.
Operatsioon- 1) tegevus, tehing, toiming; 2) ravivõttena tehtav lõikus; 3) ühtlustatud plaanipärane sõjaline tegevus teatava eesmärgi saavutamiseks; 4) rahanduslik või äriline tehing.
Opereerima- tegutsema, toimima; operatsiooni teostama.


P
Patsient- arstiabi tarvitaja, (ravitav) haige, ravialune.
Provints- haldusüksus mõnes riigis, maakond, kubermang; antiikajal Rooma võimule alluv maa väljaspool Itaaliat; pealinnast vm suurtest keskustest kaugel asuv maakoht.

R
Raadio- raadiolainete saatmine ja vastuvõtmine; antakse edasi ja võetakse juhtmeta vastu kõnet, muusikat jne.; raadiovastuvõtja või –saatja.
Robot- masininimene, automaat, mis täidab keerulisi operatsioone, jättes inimesele omase tegevuse mulje.
Romaan- suurem jutustav ilukirjanduslik proosateos laialt hargneva sündmustikuga; ülekantud mõttes ka armulugu, armastussuhted.

S
Stseen- lavateose väikseim ühtne osa, etteaste; ülekantud mõttes ka sündmus, vaatepilt, väljakutsuv käitumine.

T
Televisioon- kaugnägemine, kujutiste edasiandmine suurtesse kaugustesse raadio või kaabli kaudu.















Kui jälgida artiklis korduvaid võõrsõnu, siis populaarsed on operatsioon ja patsient. Kumbki sõna esineb arvamuses neli või viis korda.


Artikkel sisaldab 974 sõna ning võõrsõnu on kasutatud 30 korral:













Protsentuaalselt moodustavad võõrsõnad ≈3,1 % kõigist sõnadest:




Tuesday, March 31, 2009

Tuglase marginaal

Mind kõnetas marginaal:
«Saatus» ja «ise oma õnne sepp», - nende kahe aksioomi vahel valime- ikka sedamööda, mis meile igakord sobib. Kui halvasti läheb, siis esimese; kui aga hästi, siis teise. Esimene vabastab meid vastutusest, teine õigustab uhkussulgede kohevile ajamist.
See on just nagu usundeis: ühelt poolt ettemääramisõpetus, teiselt poolt vaese patuse «vaba tahe».

See mõtteavaldus hakkas mulle silma eelkõige sellepärast, et pärineb elust enesest. Igapäevaselt võime kuulda inimesi neid aksioome kasutamas. Kui miski ei lähe plaanipäraselt või ebaõnnestub, armastame öelda, et see on saatuse tahe ja järelikult nii pidigi minema. Veel usume me, et juhtunu oli kindlasti millegi jaoks hea ning tähendab uut algust. Millegi järgmise õnnestumisel arvame, et siingi oli saatuse käsi mängus. Esialgne ebaõnnestumine saab justkui korvatud eduga järgmises ettevõtmises.
Reeglina ei taha me oma vigu tunnistada ning ajame kõik saatuse kaela. Sellega loodame päästa oma nahka, jättes teistele mulje justkui polnud meil olukorda võimalik mõjutada.

Samuti on lood ütlusega «ise oma õnne sepp». Kui oleme milleski edukad või keegi meid kiidab, ütleme uhkusega, et edu on tingitud meie endi pingutustest ning sellele pole keegi teine kaasa aidanud. Seda fraasi kasutades tahetakse näidata oma tublidust ja pealehakkamist, sest õnn ja edu sõltuvad meist endist. Ise tuleb vastu võtta otsuseid, olla sihikindel ja liikuda edasi.

Monday, March 2, 2009

Presidendi iseseisvuspäeva kõne

Selle raske majandusliku olukorra leevendamiseks, milles Eesti praegu on, astutakse mitmeid samme. Kärpides avalikke kulutusi, seiskuvad uued projektid ja teedeehitus, külmutatakse riigitöötajate palgad, koondatakse töötajaid ning võetakse ära majandus- ja koolirahad. Paraku aga ei suudeta lahendada hädade põhiküsimusi, mistõttu on kärpimistel lühiajaline positiivne toime. Oma kõnes pöörabki president sellele tähelepanu:"Suhtumisega, et kiire kasum ja tänane tulu on olulisem kui tulevik, Eesti majandusele uut jõudu ja kvaliteeti luua ei saa. Siis on tulevik vaene."

Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane on öelnud, et me ei saa jätkata senist siseturule orienteerumist, kuna see pole enam jätkusuutlik. Mõelda tuleb sellele, kuidas välisturul paremini müüa. Kätte on jõudnud muutuste aeg. Seni majanduse tõusu vedanud tegurite jõud raugeb ja on vaja uusi.

Kuna Eesti tööjõud on väga kiiresti kallinenud, on eksportimine muutunud keerulisemaks. Ometi on ekspordi toetamine üks võimalus kriisist väljatulekuks. Sedasi tuleks välisriigi tarbijate kaudu raha sisse.

Põhiliseks probleemiks on tootlikkuse madal kasv ja hinnataseme tõus. Näiteks külastab Eestit iga kuuga järjest vähem turiste. Oleme tõstnud hinnataset, aga samal ajal pole tõusnud teenuste kvaliteet ja mitmekesisus.

Eesti riigi olukorda aitaks parandada teadus- ja arendustegevusse panustamine. Tuleb luua ärimudeleid, mis suudavad maailmas läbi lüüa. Eesti tulevik oleneb meie inimestest ja sellest, kui targad nad on. Kõige aluseks on haridussüsteem. Et turule tulla mõne uue geniaalse IT- saavutusega, peaks haridussüsteem andma ka vastava suunitluse. Lisaks infotehnoloogia eri valdkondadele tuleks õppida ettevõtlust ja äristrateegiaid sinna juurde.

Tööjõukulud Eestis on kahekordistunud kahe aastaga, aga tootlikkus mitte. Odavast tööjõust on saanud Euroopale omane kallis tööjõud. Professor Urmas Varblane on pakkunud välja järgmise idee. Kuna Eesti meditsiinitöötajate palgad võrreldes arenenud EL riikidega on madalamad, saaksid arenenumad EL riigid kasutada Eesti tööjõudu. Sellest lähtuvalt võiks näiteks Saksamaa saata seal tehtud röntgenpildid interneti kaudu Eestisse, siinsetele arstidele diagnoosimiseks. Kasu oleks mõlemapoolne. Saksamaa maksaks Eesti arstidele vähem palka kui oma kohalikele töötajatele ning Eesti arstid saaksid jällegi kõrgema töötasu. Ehk takistaks see ka Eesti meditsiinitöötajate massilist välismaale tööleminekut.

Veel võiks Eesti riiki majanduslikult aidata projektide kirjutamine, mida EL oleks nõus ka omalt poolt rahastama. Näiteks toetab Euroopa Liit teedeehitust ning veevärki (torustikud, kanalisatsioon, veepuhastusjaamad). Kui Eesti riik maksaks väikese protsendi, rahastaks EL ülejäänu.

Praeguses olukorras oleks Eesti riigile oluline suurendada tootlikkust ja luua uusi töökohti. Senisest enam on tähtis orienteeruda välisturule ning tulla välja mõne uue IT-saavutuseda. Näiteks suurepäraselt lõi maailmaturul läbi Skype internetipõhine suhtlusprogramm.

Sunday, January 25, 2009

Tööst ja teenimisest. Euroopa sügis. Seni veel kuldne

Lugesin Mihkel Muti arvamust AK-st.
Mutt kirjutab Euroopa rahvastikuteadusest. Demograafia küsimus ei ole leidnud igapäevast laialdast käsitlust, kuid on sellegipoolest päevakorral. Artiklist võib lugeda, et eurooplased on liialt laisad, et paljuneda ning tööd ei viitsi nad samuti teha. Siinjuures on autor teinud järelduse, et kui pidada silmas vaevanägemist, siis paljunemine tähendabki tööd.

Eurooplased kardavad põlisasukate väljasuremist, samas aga on ebalevad mujalt maailmajagudest tulnud inimeste suhtes. Nad ei viitsi vaeva näha ja tahavad elada pingevaba ning muretut elu. Mida paremaks muutuvad eurooplase elutingimused, seda laisemaks jääb ta ise. Järjest enam töid teevad inimese eest ära masinad ning meil endil tuleb teha vaid väikseid ja lihtsaid töid. Aga need kerged töödki muutuvad iga päevaga järjest tüütumaks. Me tahaksime, et keegi teeks need meie eest ära. Selleks oleks vaja teenijarahvast- võimalikult odavat tööjõudu, soovitavalt endasarnast, et vältida kultuurilisi konflikte jne. Idabloki riikide elanikud ju sobiksid. Parema elu nimel alustaksid nad madalalt astmelt, liikudes järjest ülespoole. Teenijarahva aga võtaks eurooplane vastu paratamatuse sunnil. Eurooplane on vastumeelne nii teenimise kui teenindamise suhtes.

Lisaks teenijatele vajab eurooplane IT spetsialisti, kuid erinevalt teenijarahvast tuleb neid suisa meelitada. Nimelt lähevad nood meelsamini Ameerikasse. Kui ühed teevad musta tööd, siis teised töötavad välja lahendused. Eurooplastele jääb vaid mõnus äraelamine. Viimasel ajal aga on Euroopas levinud arvamus, et töötamises peitubki inimeleu mõte. Muti arvates aga muutuks töö häirivaks teguriks, kui inimene oskaks talle antud aja ja mõistusega midagi tarvilikku peale hakata. Ehk paraneksid töökuse vaibudes inimeste omavahelised suhted ja rahulolu, mis ongi elus kõige tähtsamad?
,,Eurooplast vaadates tekib küsimus, kas tema praegune käekäik kujutab endast mandumist, inimsoo pimesoolt, või heiastub selles kogu inimkonna helge tuleviku mudel?,,

Artikli põhiidee on eurooplaste liigne mugavus, millest on tingitud soovimatus lapsi kasvatada ja tööd teha ning soovimatus õige asja eest sõdida. Sõjalise poole näiteks toob Mutt protesti puhkemise, kui räägitakse kümnetest langenutest Iraagis samal ajal kui Kongos hukkub mitu miljonit ja Euroopa sekkub minimaalselt. Õigemini ta loobub. Mutt paigutabki ühte paketti eurooplaste mugavuse ja sõjalise sekkumise õigete asjade eest. Oma artikli lõpetab ta sõnadega: ,,Euroopale laskub sügis. Esialgu veel suhteliselt kuldne.,,

See arvamus pani mindki juurdlema Euroopa inimese mugavuse ja järjest paraneva elu üle. Tõepoolest mõtleme järjest enam iseenda heaolule ja tahame seda nautida võimalikult muretult. Lapse kasvatamine aga toob kaasa palju uusi kohustusi ning lihtsamaks peetakse last mitte muretseda. Kuhu me aga jõuame, kui mõtleme vaid iseendale?

Thursday, December 4, 2008

Teadlased soovitavad:jalgrattasõit on parim liikumisviis

Alo Lõhmus kirjutab kultuurilehes AK, et teadlased USA Kesk-Florida ülikoolist sõnastasid üle 20 põhjuse, miks jalgrattasõitu tuleks eelistada kõigile teistele transpordimoodustele.

Artiklis välja toodud põhjuste eesmärk on teadvustada jalgrattaga liiklemise kasulikkust inimestele ja ühiskonnale ning soodustada jalgrattateede ehitust.
Tänapäeval levib arenenud riikides arvamus, et autode kasv peegeldab ühiskonna üldise jõukuse suurenemist. Millegipärast on just eestlased need, kes peavad oluliseks suure, uhke ja mugava sõiduki olemasolu. Kallis auto on justkui mõõdupuu rikaste ja vaeste vahel. Autosõltuvus on majandusele aga hoopis koormaks. Et tagada senise tarbimisstiili jätkumine, peaks meie käsutuses olema 1,2 planeeti praeguse ühe asemel. Jalgrattad aitavad globaalset võlguelamist vähendada, sest päevas 2x5 kilomeetrit sõitva autosõitja ökoloogiline jalajälg on 1530 ruutmeetrit, bussisõitja oma 303 ruutmeetrit ning rattasõitja oma vaid 122 ruutmeetrit suur.

Kuna inimesed muutuvad järjest enam mugavamaks ning hindavad autot kui kiiret transporti vajalikku sihtpunkti, jääb kehaline aktiivsus tagaplaanile. Palju on teha ning spordisaali ei olegi aega minna. Minnes jalgrattaga tööle, oleks kaks olulist asja omavahel ühendatud. Lisaks füüsilisele aktiivsusele pääseks igahommikustest ummikutest ning liikluspingest ja sellega kaasnevast depressionist.
Jalgrattad ei põhjusta mürareostust ega saasta õhku ning neid on lihtne hooldada. Tegemata jäävad ka suured kulutused kütuse ostmisele ning jalgratta parkimine on hoopis lihtne.

Uuringutekohaselt eelistatakse korralike ja ohutute rattateede olemasolul sõita tööle rattaga. See on kindlasti üks faktor, millest on tingitud jalgratta vähene populaarsus Eestis. Kui meil on valida, kas jõuda tööle autoga mugavalt ja ohutult, või minna rattaga rattateede puudumisel, valime mõtlemata esimese. Arvan, et kui Eesti suuremates linnades oleksid ohutud ja pikkade vahemaadega rattateed, suureneks ka jalgrattaga sõitjate arv. Inimesi tuleks teavitada rattaga sõitmise kasulikkusest ning seda rohkem populariseerida. Ratturitele tuleks luua soodsad tingimused liiklemiseks ning linna mainet parandavate inimeste arv kasvaks. Nimelt paneb ummikute puudumine külalised linna imetlema ja kadestama. Iga rattaga liiklev inimene jätab ühe auto koju ning sellega seoses väheneksid ummikud tipptunnil. Linnas oleks rohkem puhast õhku, pidurduks globaalne soojenemine ning linnamaastik oleks kenam. Tunduvalt suurem oleks ka liiklejate ohutus ning väheneksid ülekaalulisusega seotud probleemid.

Jalgratas on väga populaarseks sõiduvahendiks Hollandis, Jaapanis, Taanis ja Šveitsis. Kaherattalise sõidukiga tehtud sõidud moodustavad Hollandis kõigist liiklemistest lausa 28%. Eestil on sinnani veel pikk tee käia.

Thursday, November 20, 2008

Suur hirm iseenda ees

Kolumnisti Martin Kala arvamus kultuurilehest Arvamus Kultuur


On selge, et kõiki ohtusid vältida ei ole võimalik. Me ei tea kui kauaks jääb püsima meie riik, mida toob endaga kaasa järjest süvenev majanduskriis ja kust tuleb järgmine rünnak. Meil on vaid hirmud, mis muutuvad ajaga, kuid vastused on jäänud samaks. Otsime kaitset ning püüame ohtusid ennetada. Räägime nendest ja usume, et tegeleme probleemiga.

Teadagi on terrorism demokraatia vaenlane. Kuuleme uudistest maailmas toimuva terrori kohta, mis paneb omakorda arutlema iseenda julgeoleku üle. Kas see on garanteeritud? Kas see üldse saab olla garanteeritud?

Räägime terrorismivastasest võitlusest soovides peletada hirmu. Liigne kaitsmine aga hoopis toidab meie foobiaid. Lääne inimene saab info telekanalist, mis mõjutab uskumatult lihtsalt meie teadvust. USAs tehtud uuringust selgus, et teleuudistega kursis olnud inimesed on palju rohkem traumeeritud kui need, kes teavad minimaalselt.

Ameerika president Roosevelt on öelnud, et ainus asi, mille ees hirmu tunda, on hirm ise. Meie aga tekitame endale ise hirmu oma paranoiaga. Laseme end nii kergelt haavata poliitikute poolt, kes toidavad foobiaid ja soovivad paista kaitsjatena.
Kas üldsuse hirmudel mängitakse ainult sellepärast, et ebakindlus seob rahvast? Jah, kindlasti hoiame ohu korral rohkem kokku. Tunnetame üksteist ja mõistame, et lööme läbi vaid üheskoos. Kuid kas see on ainus põhjus? Ehk on tähtsad riigitegelesed need, kes kardavad meeleheitlikult ja paisutavad hirmud suuremaks kui need on? Inimesed jällegi on suurepärase ettekujutusvõimega ja hirmu põhjuseks polegi reaalne oht, vaid selle tekkimise võimalikkus. Iraani filmikunstnik ütles oma Tallinnas peetud kõnes, et me kardame seda rohkem, mida vähem me teame, mis toimub.

Lääne inimest hirmutab tulevik ja suutmatus seda mõjutada. Vana Euroopa näitel toimiv ühiskond otsib seda, kuidas säilitada oma hetkeseisundit. Nostalgiline rahvas toitub mälestustest, kus aktuaalne pole mitte küsimus kuidas vallutada tulevikku, vaid see, kuidas kaitsta juba saavutatut.

Proovides ohte ennetada ja kaitset otsida, seguneb hirmutunne meie argipäevaga. Jutt kõikjail valitsevast hädast teeb inimesed haigeks ja tekitab vaid stressi. Koolilapsel näiteks on veel vara muretseda oma tulevase töö kaotamise pärast. Mõelgem ka sellele millised saaksid olema tulevikuhirmust tingitud uued väärtused ja käitumismallid. Nende kujunedes läheneksime me samm-sammult kriisile. Igaüks saab mõelda oma hirmudele ja nende tekkepõhjustele ning otsustada kas asi ikka on nii tõsine või pigem ülepaisutatud.

Thursday, November 6, 2008

Postimehe kultuurilisast Arvamus Kultuur

Kultuurilehe Arvamus Kultuur hariduse rubriigist hakkas mulle silma Margit Sutropi artikkel ,,Kool kui noorte väärtuste kujundaja.,,
Arutluse põhiprobleemiks on küsimus: milline näeb välja haridus, mis on lastele parim? Millised ikkagi on need teadmised ja oskused, mida kool peaks õpilastele andma?
On selge, et tuleb paika panna eesmärgid, millede täitmist me hariduselt ootame, ning nendest sõltubki hariduse sisu. Siinkohal toob Sutrop välja kaks erinevat teooriat. Kodanikukasvatuse teooria järgi on hariduse eesmärk suurendada inimese valikuvõimalusi ja valmistada teda ette koos teistega ühiskonnas elama. Inimkapitali teooria puhul on eesmärk tagada majanduse õitseng läbi haritud tööjõu. Selline teooria soovib hariduse kaudu luua hea elu tingimused.
Mulle meeldib Sutropi mõte: ,,Inimkapitalist rääkimine muudab inimese vaid vahendiks majanduskasvu saavutamisel. Ometi soovime majanduse arengut vaid selleks, et inimesed saaksid elada paremat elu.
Samuti nõustun sellega, et hea elu tagatiseks tasakaal individuaalsete ja kollektiivsetehüvede vahel. Ühtmoodi on tähtsad valikuvabaduse kasv ja hästi toimiv ühiskond. Seega peaks haridus suurendama nii inimese autonoomiat kui ka võimet mõista oma kohustusi ja oskust arvestada teistega.
Lisaks sellele kujundab haridus väärtushinnanguid, milledest sõltub õppimisse suhtumine. Tänasest haridusest omakorda, aga sõltub meie homne ühiskond. Koolile on pandud suur vastutus oluliste väärtuste edasikandmise eest.
Selle artikli põhjal võib öelda, et väärtused on koolide õppekavas kirjas, kuid nende edastamisega ei saada piisavalt hästi hakkama. Õpiprotsess peaks toimima läbi väärtusprisma. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, kas õpimeetodid soodustavad iseseisvat mõtlemist, toetavad koostööd ja julgustavad oma võimeid arendama. Tuleb arendada iseloomuomadusi, mida me õpilastes näha tahame.
Arvan, et hariduse eesmärk on avada õpilasele uued uksed edasiste otsuste tegemisel, anda moraalsed väärtused nagu näitaks ausus, hoolivus, õiglus ja lugupidamine ning kasvatada inimene, kes oskab arvestada teistega.