Thursday, December 4, 2008

Teadlased soovitavad:jalgrattasõit on parim liikumisviis

Alo Lõhmus kirjutab kultuurilehes AK, et teadlased USA Kesk-Florida ülikoolist sõnastasid üle 20 põhjuse, miks jalgrattasõitu tuleks eelistada kõigile teistele transpordimoodustele.

Artiklis välja toodud põhjuste eesmärk on teadvustada jalgrattaga liiklemise kasulikkust inimestele ja ühiskonnale ning soodustada jalgrattateede ehitust.
Tänapäeval levib arenenud riikides arvamus, et autode kasv peegeldab ühiskonna üldise jõukuse suurenemist. Millegipärast on just eestlased need, kes peavad oluliseks suure, uhke ja mugava sõiduki olemasolu. Kallis auto on justkui mõõdupuu rikaste ja vaeste vahel. Autosõltuvus on majandusele aga hoopis koormaks. Et tagada senise tarbimisstiili jätkumine, peaks meie käsutuses olema 1,2 planeeti praeguse ühe asemel. Jalgrattad aitavad globaalset võlguelamist vähendada, sest päevas 2x5 kilomeetrit sõitva autosõitja ökoloogiline jalajälg on 1530 ruutmeetrit, bussisõitja oma 303 ruutmeetrit ning rattasõitja oma vaid 122 ruutmeetrit suur.

Kuna inimesed muutuvad järjest enam mugavamaks ning hindavad autot kui kiiret transporti vajalikku sihtpunkti, jääb kehaline aktiivsus tagaplaanile. Palju on teha ning spordisaali ei olegi aega minna. Minnes jalgrattaga tööle, oleks kaks olulist asja omavahel ühendatud. Lisaks füüsilisele aktiivsusele pääseks igahommikustest ummikutest ning liikluspingest ja sellega kaasnevast depressionist.
Jalgrattad ei põhjusta mürareostust ega saasta õhku ning neid on lihtne hooldada. Tegemata jäävad ka suured kulutused kütuse ostmisele ning jalgratta parkimine on hoopis lihtne.

Uuringutekohaselt eelistatakse korralike ja ohutute rattateede olemasolul sõita tööle rattaga. See on kindlasti üks faktor, millest on tingitud jalgratta vähene populaarsus Eestis. Kui meil on valida, kas jõuda tööle autoga mugavalt ja ohutult, või minna rattaga rattateede puudumisel, valime mõtlemata esimese. Arvan, et kui Eesti suuremates linnades oleksid ohutud ja pikkade vahemaadega rattateed, suureneks ka jalgrattaga sõitjate arv. Inimesi tuleks teavitada rattaga sõitmise kasulikkusest ning seda rohkem populariseerida. Ratturitele tuleks luua soodsad tingimused liiklemiseks ning linna mainet parandavate inimeste arv kasvaks. Nimelt paneb ummikute puudumine külalised linna imetlema ja kadestama. Iga rattaga liiklev inimene jätab ühe auto koju ning sellega seoses väheneksid ummikud tipptunnil. Linnas oleks rohkem puhast õhku, pidurduks globaalne soojenemine ning linnamaastik oleks kenam. Tunduvalt suurem oleks ka liiklejate ohutus ning väheneksid ülekaalulisusega seotud probleemid.

Jalgratas on väga populaarseks sõiduvahendiks Hollandis, Jaapanis, Taanis ja Šveitsis. Kaherattalise sõidukiga tehtud sõidud moodustavad Hollandis kõigist liiklemistest lausa 28%. Eestil on sinnani veel pikk tee käia.

Thursday, November 20, 2008

Suur hirm iseenda ees

Kolumnisti Martin Kala arvamus kultuurilehest Arvamus Kultuur


On selge, et kõiki ohtusid vältida ei ole võimalik. Me ei tea kui kauaks jääb püsima meie riik, mida toob endaga kaasa järjest süvenev majanduskriis ja kust tuleb järgmine rünnak. Meil on vaid hirmud, mis muutuvad ajaga, kuid vastused on jäänud samaks. Otsime kaitset ning püüame ohtusid ennetada. Räägime nendest ja usume, et tegeleme probleemiga.

Teadagi on terrorism demokraatia vaenlane. Kuuleme uudistest maailmas toimuva terrori kohta, mis paneb omakorda arutlema iseenda julgeoleku üle. Kas see on garanteeritud? Kas see üldse saab olla garanteeritud?

Räägime terrorismivastasest võitlusest soovides peletada hirmu. Liigne kaitsmine aga hoopis toidab meie foobiaid. Lääne inimene saab info telekanalist, mis mõjutab uskumatult lihtsalt meie teadvust. USAs tehtud uuringust selgus, et teleuudistega kursis olnud inimesed on palju rohkem traumeeritud kui need, kes teavad minimaalselt.

Ameerika president Roosevelt on öelnud, et ainus asi, mille ees hirmu tunda, on hirm ise. Meie aga tekitame endale ise hirmu oma paranoiaga. Laseme end nii kergelt haavata poliitikute poolt, kes toidavad foobiaid ja soovivad paista kaitsjatena.
Kas üldsuse hirmudel mängitakse ainult sellepärast, et ebakindlus seob rahvast? Jah, kindlasti hoiame ohu korral rohkem kokku. Tunnetame üksteist ja mõistame, et lööme läbi vaid üheskoos. Kuid kas see on ainus põhjus? Ehk on tähtsad riigitegelesed need, kes kardavad meeleheitlikult ja paisutavad hirmud suuremaks kui need on? Inimesed jällegi on suurepärase ettekujutusvõimega ja hirmu põhjuseks polegi reaalne oht, vaid selle tekkimise võimalikkus. Iraani filmikunstnik ütles oma Tallinnas peetud kõnes, et me kardame seda rohkem, mida vähem me teame, mis toimub.

Lääne inimest hirmutab tulevik ja suutmatus seda mõjutada. Vana Euroopa näitel toimiv ühiskond otsib seda, kuidas säilitada oma hetkeseisundit. Nostalgiline rahvas toitub mälestustest, kus aktuaalne pole mitte küsimus kuidas vallutada tulevikku, vaid see, kuidas kaitsta juba saavutatut.

Proovides ohte ennetada ja kaitset otsida, seguneb hirmutunne meie argipäevaga. Jutt kõikjail valitsevast hädast teeb inimesed haigeks ja tekitab vaid stressi. Koolilapsel näiteks on veel vara muretseda oma tulevase töö kaotamise pärast. Mõelgem ka sellele millised saaksid olema tulevikuhirmust tingitud uued väärtused ja käitumismallid. Nende kujunedes läheneksime me samm-sammult kriisile. Igaüks saab mõelda oma hirmudele ja nende tekkepõhjustele ning otsustada kas asi ikka on nii tõsine või pigem ülepaisutatud.

Thursday, November 6, 2008

Postimehe kultuurilisast Arvamus Kultuur

Kultuurilehe Arvamus Kultuur hariduse rubriigist hakkas mulle silma Margit Sutropi artikkel ,,Kool kui noorte väärtuste kujundaja.,,
Arutluse põhiprobleemiks on küsimus: milline näeb välja haridus, mis on lastele parim? Millised ikkagi on need teadmised ja oskused, mida kool peaks õpilastele andma?
On selge, et tuleb paika panna eesmärgid, millede täitmist me hariduselt ootame, ning nendest sõltubki hariduse sisu. Siinkohal toob Sutrop välja kaks erinevat teooriat. Kodanikukasvatuse teooria järgi on hariduse eesmärk suurendada inimese valikuvõimalusi ja valmistada teda ette koos teistega ühiskonnas elama. Inimkapitali teooria puhul on eesmärk tagada majanduse õitseng läbi haritud tööjõu. Selline teooria soovib hariduse kaudu luua hea elu tingimused.
Mulle meeldib Sutropi mõte: ,,Inimkapitalist rääkimine muudab inimese vaid vahendiks majanduskasvu saavutamisel. Ometi soovime majanduse arengut vaid selleks, et inimesed saaksid elada paremat elu.
Samuti nõustun sellega, et hea elu tagatiseks tasakaal individuaalsete ja kollektiivsetehüvede vahel. Ühtmoodi on tähtsad valikuvabaduse kasv ja hästi toimiv ühiskond. Seega peaks haridus suurendama nii inimese autonoomiat kui ka võimet mõista oma kohustusi ja oskust arvestada teistega.
Lisaks sellele kujundab haridus väärtushinnanguid, milledest sõltub õppimisse suhtumine. Tänasest haridusest omakorda, aga sõltub meie homne ühiskond. Koolile on pandud suur vastutus oluliste väärtuste edasikandmise eest.
Selle artikli põhjal võib öelda, et väärtused on koolide õppekavas kirjas, kuid nende edastamisega ei saada piisavalt hästi hakkama. Õpiprotsess peaks toimima läbi väärtusprisma. Tähelepanu tuleks pöörata sellele, kas õpimeetodid soodustavad iseseisvat mõtlemist, toetavad koostööd ja julgustavad oma võimeid arendama. Tuleb arendada iseloomuomadusi, mida me õpilastes näha tahame.
Arvan, et hariduse eesmärk on avada õpilasele uued uksed edasiste otsuste tegemisel, anda moraalsed väärtused nagu näitaks ausus, hoolivus, õiglus ja lugupidamine ning kasvatada inimene, kes oskab arvestada teistega.