Tuesday, March 31, 2009

Tuglase marginaal

Mind kõnetas marginaal:
«Saatus» ja «ise oma õnne sepp», - nende kahe aksioomi vahel valime- ikka sedamööda, mis meile igakord sobib. Kui halvasti läheb, siis esimese; kui aga hästi, siis teise. Esimene vabastab meid vastutusest, teine õigustab uhkussulgede kohevile ajamist.
See on just nagu usundeis: ühelt poolt ettemääramisõpetus, teiselt poolt vaese patuse «vaba tahe».

See mõtteavaldus hakkas mulle silma eelkõige sellepärast, et pärineb elust enesest. Igapäevaselt võime kuulda inimesi neid aksioome kasutamas. Kui miski ei lähe plaanipäraselt või ebaõnnestub, armastame öelda, et see on saatuse tahe ja järelikult nii pidigi minema. Veel usume me, et juhtunu oli kindlasti millegi jaoks hea ning tähendab uut algust. Millegi järgmise õnnestumisel arvame, et siingi oli saatuse käsi mängus. Esialgne ebaõnnestumine saab justkui korvatud eduga järgmises ettevõtmises.
Reeglina ei taha me oma vigu tunnistada ning ajame kõik saatuse kaela. Sellega loodame päästa oma nahka, jättes teistele mulje justkui polnud meil olukorda võimalik mõjutada.

Samuti on lood ütlusega «ise oma õnne sepp». Kui oleme milleski edukad või keegi meid kiidab, ütleme uhkusega, et edu on tingitud meie endi pingutustest ning sellele pole keegi teine kaasa aidanud. Seda fraasi kasutades tahetakse näidata oma tublidust ja pealehakkamist, sest õnn ja edu sõltuvad meist endist. Ise tuleb vastu võtta otsuseid, olla sihikindel ja liikuda edasi.

No comments: